Alumiiniumist ühe-paneeliga kardina seinapinnad läbivad tavaliselt enne fluorosüsiniku pihustamist eeltöötlust, näiteks kroomimist. Alumiiniumist ühe-paneeliga kardina seinte pinnatöötlusprotsessid võib jagada peamiselt kaheks meetodiks: anodeerimine ja elektrostaatiline pihustamine. Fluorosüsiniku pihustamine on levinud elektrostaatilise pihustamise meetod. Fluorosüsinikkatted kasutavad polüvinülideenfluoriidvaiku (KANAR500) nii pealislaki kui ka läbipaistva värvina. Neid kantakse tavaliselt kahe, kolme või nelja kihina. Fluorosüsinikkatted on korrosiooni-- ja ilmastiku-kindlad, vastupidavad happevihmadele, soolapihustele ja erinevatele õhusaasteainetele. Neil on suurepärane vastupidavus kuumale ja külmale temperatuurile, nad taluvad tugevat ultraviolettkiirgust ning säilitavad oma värvi ja hoiavad ära kriidistumise pikka aega, mille tulemuseks on pikk kasutusiga.
Vastavalt riiklikule standardile GB/T 23443-2024 peaks fluorosüsiniku katte paksus olema suurem kui 40 μm või sellega võrdne, haardumisastmega 0 ja see peaks taluma 2000 tundi kunstlikku vananemist ilma kriidistumise või pragudeta. Paljud ettevõtted toodavad fluorosüsinikkatteid, pakkudes laia värvivalikut. Kliendid saavad valida värviproovide hulgast või pakkuda värvinäidiseid.